Õunapuu all. Hommage hoolele

2020

Teose “Õunapuu all. Hommage hoolele” sisu arenes välja minu pere minevikust Kagu-Eestis, täpsemalt Kossolka külas, Irboska kandis, mis jääb nüüdseks teisele poole piiri. Kuigi selle töö kontseptsioonist tuleb ühelt poolt välja pärandi ja etnograafilise materjali hinnalisus ja pühalikkus, tõstab see eelkõige esile sügavamat inimeseks olemise printsiipi. See on inspireeritud eluolust Staliniaegsel Setomaal, mille keskel on pandud proovile nii sajandeid vana pärandkultuur, iseolemisesoov kui ka kõige inimlikumad tunded, mille seas ohverdasid mitmed palju või isegi kõik, et hoida oma lähedasi. Vormiotsingute aluseks olid seto võimsad hõberahadega keed ning naistesärgi vanema pikakäiselise ja uuema kohevil varrukatega lõigete omavaheline ühendamine varrukasuus, nii, et vanemast kujunes alus- ja uuemast pealiskiht. “Õunapuu all ̶ hommage hoolele” on austusavaldus hoolele ja inimlikkusele selle kõige argisemas vormingus. See teos räägib minu vanavanaema elu paradoksaalsusest ja selle keskel endiselt inimeseks jäämisest. Et hoida elus oma lapsi oli ta sunnitud ära vahetama ja müüma kogu oma hõpõkraam - seto naise uhkuse, kaitse ja jõu allika. Ükshaaval pidi ta ära vahetama enda kaitse kaitsega oma tolleks hetkeks elus oleva kuue lapse vastu. Kokku oli lapsi algselt üheksa, sellest ka üheksa rivi keraamilisi lusikaid, millest uus hõpõkrõõm loodud on. Lusikad sümboliseerivad saamata jäänud söögikordi, mille nimel vanavanaema vahetas või andis ära kõik endast oleneva ja materiaalse. Temast ei ole mitte ühtegi füüsilist tunnistust alles - mitte ühtegi eset, mitte ühtegi fotot. Portselanist hõpõkraam sümboliseerib murekoormat ka füüsilisel tasandil olles paarkümmend kilo raske. Õunapuu kujund tuleneb aga minu vanavanaema neiupõlveaegsest perenimest Ubinapuu, mis tähendabki Lõuna-Eesti murdes just sedasama viljapuud. Lisaks on olnud väga liigutavad Eestis tuntud vaeslapse lood, kus varakult ema kaotanud laps läheb õieehtes õunapuu alla oma rasket elusaatust kurtma. Õunapuu poetab lohutuseks õiehelmeid, vaeslaps aga pisaraid. Ka lusikad on kujult kui õiehelmed ja sõled ühtaegu.

Töö on olnud näitustel ERMis 2021 ja HOP galeriis 2022

Materjalid: siidšifoon, õunapuu koortega värvitud villakrepp, õunapuu tuha ja Sänna saviga glasuuritud portselan

Mentorid: Piret Puppart, Anne Eelmere

Fotod: Kristina Kuzemko